Peentühkimine on täppisplekist tühjendamise protsess, mis on välja töötatud tavapärasest tühjendustehnoloogiast.
Peenikeste{0}}osade kujundamisel ja töötlemisel tuleks arvestada järgmiste punktidega.
(1) Nurgaraadiused: välis- ja sisekontuuride ristumiskohtades tuleks kasutada fileed (ümarad nurgad). Kui nurgaraadius on liiga väike, võib teravate nurkade lõikepind rebeneda ja stantsi lõikeserv võib puruneda või tugevalt kuluda.
Nurga minimaalne raadius sõltub materjali paksusest, mehaanilistest omadustest ja nurgas moodustatud nurgast.
(2) Ava läbimõõt ja vahekaugus: peente-puhastatud osade augu minimaalne läbimõõt sõltub materjali paksusest ja mehaanilistest omadustest.
(3) Pilu laius ja servade kaugus: pilude peen-tühjendamine on pisut keerulisem kui ümmarguste aukude peen-tühkimine. Selle põhjuseks on eelkõige see, et stantsi vastupidavus pikisuunalisele paindumisele sõltub pilu laiusest, pilu pikkusest ja nende suhtest; need tegurid määravad osa sobivuse peen-tühjendusprotsessi jaoks.
(4) Kitsad konsoolid: kitsaste konsoolide peen-tühkimisel mõjub stantsile märkimisväärne külgsurve ja keerukad koormustingimused, mistõttu on protsess keerulisem kui kitsaste pilude peen-tühkimine. Üldreeglina saab minimaalset laiust hinnata, korrutades pilu minimaalse laiuse koefitsiendiga 1,3 kuni 1,4.
(5) Hammasrattaprofiilid: hammasrattaprofiilide peen-tühkimisel peavad hambaotsad ja -juured olema ümarad. Hamba laius sammuringi juures on ligikaudu 60% materjali paksusest. Minimaalse mooduli (m) ja minimaalse sammu{5}}ringi hamba laiuse (b) saab tavaliselt määrata joonise 10 abil.
(6) Osade täpsus: sise- ja väliskontuuride mõõtmete tolerantside osas on välised tolerantsid üldiselt suuremad kui sisemised. Suuremat täpsust ja väiksemaid kõrvalekaldeid on kergem saavutada madala-tugevusega materjalidega kui -suure tugevusega materjalidega. Paksemate materjalide tulemuseks on suuremad tolerantsi väärtused.
Peene -tühja serva pinna karedus sõltub stantsi täpsusest ja hooldusest, samuti protsessi käigus kasutatud materjalist ja määrdeainest. Tavalistes hooldus- ja teritustingimustes on pinna karedus tavaliselt vahemikus Ra 0,8 kuni 1,6 μm.
Optimaalsetes töötlemistingimustes on võimalik saavutada sile, poleeritud viimistlus kogu pügatud pinnal. Peentüürimise majandusliku efektiivsuse suurendamiseks on lubatud väike rebenemine selle osa küljel, kus tekib rästik; seda iseloomustab tavaliselt poleeritud tsooni suhe (põletatud tsooni kõrguse ja materjali paksuse suhe).
Peened{0}}tühja osad on vältimatud. Paksude materjalide peeneks -tühistamisel tuleb stantsi uuesti teritada, kui jämeduse kõrgus ületab 0,2 mm.
Peentelt{0}}tahvlilt osadelt saab enne kasutamist eemaldada jämedused, näiteks mehaanilise vibratsiooni või abrasiivse lintlihvimise abil.
